Just ennist lõppes lumesurfi laager Pallasel ja nüüd on paslik aeg ka kõigile huvilistele teada anda, mis me seal tegime ja kas see laager tõepoolest täitis kõiki neid unenäolisi lubadusi, mida Madise artiklist lugeda sai. Usun, et räägin kõigi reisisellide eest, kui ütlen, et tegemist oli 100% õnnestunud üritusega, mis oli lubatust veelgi vahvam.
Pühapäeva hommikul kohtusime patuselt varajasel tunnil sadamas (6:30 tuli juba kohal olla). Jaotusime sõbralikult bussidesse ja reis võiski alata. Madis oli meile organiseerinud hommikusöögibuffee ja kuigi mul oli enne reisu kahtlus, kas ma sellisel kellaajal üldse midagi süüa suudan, õigustas see otsus end üsna pea. Väga mõnus oli restos istuda, liitrite kaupa kohvi juua ja reisisellidega lähemalt tuttavaks saada.
Võib öelda, et 1025 km tundub päris pika maana eriti, kui pead tagaistet jagama veel kahe seltsimehega. Õnneks möödus reis pigem sõbraliku nöögi ja jutuvada saatel, millele aitas kaasa ka tagarea järjest tõusev tuju. Nimelt osutus tagumine rida päris jahedaks istumiskohaks, mida siis raviti soojendavate lonksudega. Ja nii saabusime kohale hilisel öötunnil, kõrgendatud meeleolus. Ajasime korraldaja (vististi) kõige magusamatest unenägudest üles, saime oma võtmed ja pugesime pikema jututa põhku.
Hotelli sain lähemalt vaadata järgmisel hommikul ja peab ütlema, et hotelli stiilis segunevad retromaigulistest toonid, vintage-hipi stiilis tapeet vannitoas, ägedad fotod 50nendate suusatajatest (ainult kampsuniga õues, prrrr) ja nende kama, mida klaasi taga eksponeeriti. Stiilinäitena on pildilt näha hotelli puhkenurgakest koos Mišaga, kellest õhkab surfarlikku laissez-faire’i ka pool viis hommikul. 😛 Lisaks hubasele õhkkonnale oli ka teenindus tõesti suurepärane, hommiku- ja õhtusöök viisid keele alla ja kokkukogunenud lohetajate seltskond oli enam kui meeldiv. Igal hommikul sai kõht kõvasti täis söödud ja tõepoolest ei tulnud mäel olles nälg kordagi näpistama.
Esimesel päeval ei olnud nähtavus piisavalt hea selleks, et algajad saaksid mäele minna, mistõttu otsustatigi hoopis poolduda – osa seltskonnast läks esimest korda lohedega mägesid vallutama, teine pool otsustas hoopiski Yllase külastamise kasuks, mis oli vaid nii tunniajase sõidu kaugusel. Algajana oli see tõeline komm, sest oli võimalik jalg enne lohe katsumist soojaks sõita. Ekstreemspordile kohaselt ei tulnud puudust ekstreemsetest elamustest – ebaühtlaste tuuletingmuste tõttu sõitis Andreas täie rauaga vastu posti ja, nagu hiljem selgus, hankis endale väga ebahariliku jalaluumurru. Aga nagu mu eelmisest artiklist lugeda sai, siis ekstreemsportlast see ei morjenda – õhtused-hommikused koosistumised hoidsid ka teda tegevuses ja ega töögi jänes ole, et metsa putkab – internet oli hotellis olemas ja nii olid Noworki kontoriks nädal aega Pallase lumised nõlvad.
Järgmisel päeval marssis juba kogu seltskond ühe mehena mäele. Selleks olid surfipoisid meie lahkelt hankinud 16 beebiroosat kelku, neisse õigetele kohtadele augud teinud, et saaksimkelkudele panna oma lohed-lauad ja üles mäele vedada. Lisaks olime kaasa võtnud räätsad, ilma milleta ei oleks see teekond kohe kindlasti nii libedalt näinud. Mitmel päeval sai mööda jalutatud surmväsinud üksiküritajatest, kes igal sammul põlvini lumme vajusid ja iga natukese aja tagant hinge tõmbama pidid. Siinkohal kummardus korraldusmeeskonnale, kellel oli tõepoolest kõik viimse kui detailini läbi mõeldud ja ette valmistatud.
Pallase Harilik Teejooja – bibens pallasiensis
Mäele jõudes kaevasime endale augu lumme, kus sai sõidupausidel tuulevaikses kohas termostega kaasavõetud teed rüübata, jalga puhata ja teiste sooritust nautida. Peab ütlema, et vaated olid tõepoolest hingematvalt kaunid, kui pilved ja lumesadu veidi hajusid, oli näha taamal laiuvaid tundrametsi ja järve, ning kes kunagi on lumelohet sõitmas käinud, oskab ette kujutada, milliste kirevate eksootiliste lindudena nood lume taustal mõjuvad. Kuigi nähtavus oli pea kõigil päevadel pigem kesine, ei hoidnud see oskajamaid tagasi ning ka algajad said harjutada. Sõitjaid oli igal päeval päris palju, kuid enamasti ei olnud vaja karta, et kellelegi jalgu jääd, ning vilunumatele oli saadaval näiliselt lõputul hulgal mägesid-orge, mida lohe abil vallutada. Selleks, et üle kogu maailma kokkutulnud lumesurfarid oleks kohalike olude ja mäesurfi eripäradega paremini kursis, võisid soovijad ühel õhtul kuulata ka kohalike kogenud koolitajate õpetussõnu, kes käisid üle ohud ja võimalused.
Kuigi Pallas asub n-ö keset eimiskit, st, et ei ole baare-pubisid, kuhu õhtul kondama minna, oli õhtuti mõnusaid tegevusi organiseeritud rohkem kui küll. Esiteks muidugi läks suurem osa seltskonnast mäelt tagasi jõudes pea otseteed sauna, kus siis sai soojal saunalaval päevategevused kokku võetud ja kaasavõetud märjukest nauditud. Ukse tagant jäi mulje, et seda nautis eriliselt just kokkutulnud meespere, kes veetsid saunas igal õhtul õlle ja naeru saatel julged tunnikese-poolteist. Lisaks said soovijad osa võtta instagrammivõistlusest, kus igaõhtusel infokoosolekul premeeriti kõige judinaidtekitavamate piltide omanikke. Meie tiimi härrased skoorisid kohe mitu võitu järjest, kõige pretensioonikamat ja (humankickeri vaatenurgast nähtuna) surmapõlgavamat võidutrikki näete allpool pildilt Madise ja Keni esituses. 😉
Õhtuste ürituste järel võisid soovijad restoranis tee või baarist hangitud kangema kraamiga õhtut nautida, istuda sai ka mõnusas kaminasaalis. Füüsilise heaolu tagamiseks korraldati venitustunde ja need, kel oli julgust küsida, said minult ka massaaži. Lisaks sellele kehtib endiselt ütlus: kus surfareid, seal pidu – mahedaid, suurema koosseisuga koosolemisi korraldati Pallases mitmeid. Kõige mõnusam oli minu arvates kodapidu, mis toimus tundras ühes väikeses onnikeses. Onni keskel oli tulease, millel grilliti vorste ja vahukomme. Võib öelda, et tegemist oli pretsedenditult kõige hubasema õhtuga, mille lõpuks selgus, et seltskonda oli sattunud ka kuldkõrisid – tundrast tulime koju improviseeritud Lapimaa valsi helide saatel 😉
Viimasel päeval valitses ebatavaline tuulevaikus. Kuna aga just sellel päeval Pallase kõrval olevate nõlvade tõstukid tööle pandi, siis läks osa seltskonnast kohalikke nõlvu vallutama, naised aga liikusid Levile lauda sõitma. Reisi lõpu meeleolukaks kontrapunktis oli Levi spa väisamine, kus katsetasime vististi kõiki maailma saunu ja saime kondid järgmise päeva tagasisõiduks üles soojendada. Ega tagasiteegi seiklusteta möödnunud – kuigi jõudsime tagasi varajasema laeva ajaks, ei soostunud IT-süsteem meid laevale laskma ja iroonilisel kombel, kuigi pidime 3 h sadamas parajaks tegema, oleksime ka järgmisest laevast napilt maha jäänud. 😀
Kokkuvõtlikult tuleb nentida, et harmoonilisemat ja mõnusamat seltskonda annab otsida ja kuigi ma ei reisi teps mitte vähe, oli tegu tõepoolesti kõige ägedama üritusega, millel on olnud au osaleda. Suur kniks ja kummardus korraldusmeeskonnale, kes tegi lihtsalt fantastilist tööd ja kellel õnnestus see seltskond muhedikke kokku tuua! Ega siin muud öelda olegi, kui et mina olen tuleval aastal 100% laagris tagasi ja usun, et tuleval aastal vallutavad Eestlased vähemalt poole Pallase hotellist, kui mitte kaks kolmandikku. 😉
