Umbes 10 600 km ja pea 40h sõitu hiljem oleme siis lõpuks õnnelikult Cumbucosse kohale jõudnud, esimese triibud, trikid ja nii õnnelikud kui ka õnnetumad õhulennud seljataga ja nüüd siis võtame veidi aega,et teha ka teile väikese update’i meie seikluste kohta.
Reis ise algas päris seiklusrohkelt – vaevu jõudsime oma kodinad counteris ära anda kui tuldi ütlema – lennuk hilineb ja millal uus tuleb? No kes seda teab! Pärast nii kümneminutilist närveldamist ja veel pooletunnilist passimist lennujaama kaugemas nurgas (kuna ilmselgelt ajasid meie ärevad näod ka vaese teenindaja veidi närvi) tulid lõplikud head uudised – meie reis võis kahe tunni pärast jätkuda. Amsterdami jõudmine viibis muidugi olulisel määral, aga õnneks ei olnud meie lahkel majutajal selle vastu midagi – tema ootas meid juba kella 1st saadik Amsterdami kesklinnas. 😀
Esimene ots viis meid Varssavisse, mille jooksul üks kaaslastest õnnetul kombel kahe õllepudeli vahel oma iPhone´i katki pillas. See ei takistanud siiski maandumisi tšarterlendude parimate traditsioonide vaimus vastu võtmast – võrdlemisi vindiselt ja suuure aplausiga. 😛
Varssavist edasi lendasime edasi Amsterdami. Kuna sinna jõudsime väga hilja ja väljalend Madridi oli pühapäeva varahommikul, otsustasime ööbida lennujaamas. Katkise telefoniga reisiselli suureks meelehärmiks ei olnud uut telefoni võimalik osta ei Amsterdami lennujaamas ega ka linnas! Aga et meil ikka meeles oleks Madridis telefoniputkade suhtes silmad lahti hoida, tuletas ta meile seda nukrat tõika meelde sagedusega korra paari minuti jooksul. Etterutates võin öelda, et õnnetust reisisellist on saanud õnnelik iPhone 5 omanik! 😀
Kuna mitmed seltsilised olid Amsterdami võlusid ja huvitavamaid kohvikuid päris pikisilmioodanud, tundus mõistlik mitte ööbimiskohtade vahel ringi tiirutama hakata, vaid lennuni jäänud aeg linnapeal surnuks lüüa. Nii veetsimegi aega mõnusas jõulutuledes baaris kuni tuli minna viimase rongi peale.
Lennujaamas olime kellakeeramise tõttu kohal juba kell 2 ja mitte kell 3, nagu algselt mõtlesime, ja seetõttu otsisime endale kohta, kus lennuni jäänud tunnid maha tiksuda. Ja tuleb tunnistada, et kuigi olen ka varem lennujaamades ööbinud, siis Amsterdami omast ebamugavamat annab ikka otsida! Sellest hoolimata said väsimus (ja joodud klaasikesed ning muud tarbitud rõõmud) meist jagu. Kõige väsinumad reisisellid vajusid ristseliti esimesse nurka maha, selgema pilguga seltsimehed tegid endale pesa toolide taha klaasseina vahele (kus, nagu selgus hiljem, oli eskalaatoritega ülessõitjatel fantastiline vaade unelevatele kaunitaridele). Hommikune äratus oli kahjuks juba kell 5, mil turvamehed (jah, neid oli mitu, ikkagi ohtlikud idaeurooplased ja whatnot) miskipärast pidasid vajalikuks just nimelt meie seltskonda teavitada sellest, et “it´s time to wake up!”.
Aga edasi läksid asjad juba väga kiiresti. Olime viimased, kes oma pakid ära anda said ja võtsime letiteenindajate sõbralikku soovitust “jookske, no nii keskmise kiirusega!” tõsiselt. Jõudsime üsna viimasel hetkel Madridi lennule, ning ka Madridi lennujaama läbisime jooksujalul, v.a. väravatevaheline ots, mille tarvis oli lennujaamas suisa metroo. Aga lõpp hea, kõik hea – jõudsime jällegi viimasel hetkel lennule. Kui nüüd päris ausalt tunnistada, võis selles napikas jõudmises mh süüdi olla ka Starbucks… aga kohvi peab saama. Ja telefone kah. Järgnevalt ootas meid ees 10 üsna sündmustevaest kuid lennuki kohta väga hea toitlustusega tundi, mis veedeti kas magades või siis lastefilme vaadates. Aga no selleks see puhkus ju ongi!
Rio de Janeirosse jõudes ootas meid ees veel üks ebameeldiv üllatus – nimelt pidime omakohvrid välja võtma ja uuesti check-in’i tegema. Kuna see oli eelmises lennujaamas juba päris kaua võtnud ja boardingu alguseni oli meil napilt tund, olid närvid pingul. Saime ka omal käel veenduda selles, et Brasiillased on väga abivalmis rahvas – kõik püüavad väga sinust aru saada ja sulle midagi seletada, seda ka siis, kui nad su küsimust ei mõista ja sina nende vastust ammugi mitte. Siiski läksid asjad Rios superlibedalt ja olimegi oma viimase sihtkoha poole teel.
Fortalezas pressisime end viiekesti koos varustusega pirukaautosse (loe: taksosse) ja sõit Cumbuco poole võis alata. Pärast mõningast tiirutamist oli ka resort ülesleitud, kohalik unine valvur jalule aetud ja saime end sisse seatud, et puhata ja esimesele surfipäevale energiliselt vastu minna.
Hoolimata hilisest magamaminekust olime tuulejumal Andreasega juba kella 7st üleval ja otsustasime omal käel ringi vaatama minna. Esimesed merevaated võtsid hingetuks ja tuul tahtis samuti jalust lüüa. Tegime kiire tiiru linnale peale, kohtusime puhtjuhuslikult eestimaisete kaassurfaritega, väisasime nende paleed, sõime suurepärast omletti ja avastasime, et valuutat saab vahetada peaaegu iga poodniku juures ja huvitaval kombel ka loheparandustöökojas.
Kui kogu seltskond, ka need hilisemad, oli jalad alla ja hommikusöögi sisse saanud, oli aeg lohed üles lasta. Kuigi tuul oli tugev, oli see üpris pagiline ja järsk ning ka lained olid üpris suured, mistõttu oli algus seltskonna kogenematutel kohati üsna raske. Surfipäev jäi ka veidi poolikuks, kuna seltskonna kõige kogenematul surfarihakatisel õnnestus üpris õnnetult kukkuda ja jalg vastikult välja väänata. Nii juhtus, et pärast kukkuja hotelli toimetamist tehti veel vaid mõni sõit. Seevastu kohtuti rannas veel ühe toreda eesti surfariga, kes on siin juba teist aastat ja kes seltskonda õhtul lahkelt mööda linnakest ringi talutas.
Nüüdseks on kõik tibud jälle koju jõudnud ja end magama sättinud. Ootame põnevusega uut päeva!
Brasiilia rannad
